Aasta 2020 tegijad Eesti looduses

Traditsiooniliselt kuulutatakse iga aasta algul välja aasta tegijad looduses. See tiitel omistatakse liikidele, kellele tahetakse suuremat tähelepanu pöörata ning neid avalikkusele tutvustada. Samuti soovitakse kaasata inimesi nende uurimis- ja kaitsetegevustesse.

Aasta 2020 tegijad Eesti looduses on:
aasta loom – nahkhiir,
aasta lind – tuttpütt,
aasta liblikas – teelehe-mosaiikliblikas,
aasta puu – harilik kuusk,
aasta orhidee – soo-neiuvaip,
aasta sammal – harilik valvik,
aasta seen – alpi põdrasamblik,
aasta muld – erodeeritud muld.

Aasta loom: nahkhiir 

Eestis elab 14 liiki nahkhiiri, 8 neist on paiksed – jäävad siia ka talvituma. Nahkhiired on muutunud haruldaseks. Kõik Eesti liigid on looduskaitse all.

Nahkhiirlased on öise eluviisiga. Nad püüavad saaki ja orienteeruvad kajalokatsiooni abil. Vihmaga nad tavaliselt, ei lenda, sest vihm segab kajalokatsiooni toimimist.

Päeva veedavad nahkhiired varjepaikades – koobastes, hoonetes, puuõõntes, keldrites või muudes varjulistes kohtades; nad ripuvad varjualuse laes ja magavad. Samas asendis nad ka poegivad, puhastavad end ning magavad talveund. 

Suur osa liike elutseb kolooniates ja sellised suured kolooniad ei talu pidevat häirimist. Kui nahkhiiri talve jooksul häirida, saab nende rasvavaru enneaegselt otsa ning loomad hukkuvad. Keldrites moosipurgi või kartulite järel käimine nahkhiirtele ohtlik ei ole.

Talve jooksul on plaanis üles seada ka veebikaamera, mis näitab nahkhiirte talvituspaigas toimuvat.

Aasta loom 2020 avaõhtu toimub 30. jaanuaril kell 18.00 Tallinna Loomaaia Keskkonnahariduskeskuses. Avasündmusel saab teada, milliseid ettevõtmisi aasta jooksul on oodata: loodusgiidide koolitused, matkad, näitused ning traditsiooniline laste luulevõistlus. Üritus on tasuta. Kõik on oodatud! Loodusmuuseumis avatakse veebruaris näitus „Hirmus armas nahkhiir“. Ühtlasi kogub muuseum selleks ka inimeste lugusid nahkhiirtest: https://www.loodusmuuseum.ee/r%C3%A4%C3%A4gi-meile-oma-lugu-nahkhiirtest

Aasta lind: tuttpütt

Tuttpütt on umbes varesesuurune lind pütlaste sugukonnast. Talle on iseloomulik must kiirututt pealael ja tumepruun musta servaga sulgkrae. Tuttpütt on väga hea ujuja ja sukelduja, ta jahib saakkalu vee all. Hea ujumisoskuse tagab jalgade asetus: need paiknevad rohkem keha tagaosas kui paljudel teistel lindudel. Tuttpütt on veelind, kes maapinnal kõndida peaaegu ei saa. Lendu tõusmiseks peab ta veepinnal joostes pikalt hoogu võtma. See on ka põhjus, miks teda ei kohta väikestel tiikidel ega metsajärvedel. Inimese või röövlooma lähenedes eemaldub tuttpütt sukeldudes.

Pesa ehitavad emas- ja isaslind koos vettinud ja ujuvale taimekuhilale. Nad paigutavad selle nii, et oleks võimalik end otse pesalt vette libistada. Haudumise ja poegade kasvatamisega tegelevad ema ja isa ühiselt. Triibulise peasulestikuga pütipojad oskavad kohe pärast koorumist ujuda ja sukelduda. Tihti ronivad nad vanalindude selga ja sõidavad nagu kaptenid laeval mööda veekogu. Hämmastaval kombel püsivad nad seal isegi sukeldumise ajal.

Tuttpüti ja tuttpütiaasta tegevuste kohta saad rohkem teada veebilehelt www.eoy.ee/tuttpytt

Aasta liblikas: teelehe-mosaiikliblikas

See liblikaliik ei ole üleliia tavaline ega üldtuntud ning väärib seega laiemalt tutvustamist.

Siiski on ta piisavalt sage ja piisavalt kergesti märgatav. Mosaiikliblikad kuuluvad suurte koerlibliklaste sugukonda. Neid on maailmas paarkümmend liiki. Eestis on siiski levinud vaid kaks: peale teelehe-mosaiikliblika kuulub siia veel metsamaastikku eelistav suur-mosaiikliblikas.

Teelehe-mosaiikliblikad on tuntud oma kiire ja vilka liikumise poolest. Neid saab rahulikult vaadelda üksnes siis, kui nad lahtiste tiibadega hetkeks mõnele taimele laskuvad. Nende lennuaeg Eestis on varasuvel, mai lõpust juuni lõpuni.

Teelehe-mosaiikliblika elukohtadeks on niiskema pinnasega avamaastikud, niidud, raiesmikud, elektriliinide alused.

Aasta puu: harilik kuusk

Tänavune aasta puu on kuusk, kes pälvis selle tiitli ka 1997. aastal. Harilik kuusk on üks kõige levinum puuliik Eestis. Viimastel aastatel on tema levik metsaraiete tõttu küll veidi  kahanenud.

Kuuske on kasutatud meie mail väga mitmel moel. Kuusest tehti põllutööriistu, majapidamistarbeid, nõusid, pille. Tänapäeval kasutatakse kuuske kütteks, ehitusmaterjalina, paberi-, mööbli- ja tuletikutööstuses.

Kuusk on üks varjutaluvamaid puuliike. Tema oksad on väga tihedad ja seetõttu on kuusemetsas ka keskpäevasel ajal hämar. Kuuse alla tasub minna vihmavarju. Samuti on ta pakasekindel puu, meie vööndi külmakraadid ei kahjusta tema okkaid ega pungi.

Kuusk on ühekojaline puu, nii isas- kui emaskäbid paiknevad samal puul. Kuuse okkakasukas jääb alles ka talvel. Tema okkad elavad keskmiselt 5-6 aastat ja vahetuvad aegamööda ning märkamatult.
Soodsates oludes võib harilik kuusk  elada 300-500 aasta vanuseks.

Aasta orhidee: soo-neiuvaip

Soo-neiuvaip kuulub Eestis laialdase levikuga orhideede hulka. Suuremates leiukohtades võib kasvada tuhandeid taimi. Meelispaigad on rannaniidud ja siseveekogude kaldad.

Soo-neiuvaiba õisi on üsna kerge ära tunda: pikk valge huul on selgelt kaheosaline. Soo-neiuvaip paljuneb hästi vegetatiivselt, ühest risoomist võib saada alguse üle saja õitsva võsu. Risoomi kiire kasvu tõttu tärkavad võsud igal aastal uues kohas. Nii on soo-neiuvaipade kogumid alatasa liikvel.

Põhiliselt õitseb soo-neiuvaip juulis, harvem ka augustis. Taimede kõrgus on 20-50 cm, õied ripuvad varrel keskmiselt 12-õielise hõreda kobarana.

Eesti liikide ohustatuse hinnangu järgi on soo-neiuvaip „soodsas seisundis“. Teda ohustab peamiselt maa kuivendus ja ökosüsteemide ümberkujundamine. 

Aasta sammal: harilik valvik

Harilik valvik on ainus Eestis kasvav valvikuliik. Teda võib leida peamiselt Lääne-Eesti ja saarte metsadest, sest ta eelistab merelist kliimat.

Valvik kasvab heledate padjanditena, mille kõrgus võib ulatuda paarist sentimeetrist kuni meetrini. Aasta kasvab valvik umbes ühe sentimeetri jagu. Harilikku valvikut ohustavad metsatööd, aga ka mätaste lõhkumine.

Andke teada valviku leiukohtadest! Tartu ülikooli ökoloogia instituut kutsub kõiki üles andma teada valviku kasvukohtadest, seda eriti Eesti idaosast. Tehke foto ja saatke koos andmetega Facebooki Samblasõpradele või meilile nele.ingerpuu@ut.ee. Samuti kuulutatakse välja Eesti suurima valviku padjandi otsimise võistlus (saata foto, leiukoha koordinaadid, padjandi kõrgus ja läbimõõt cm-tes).

Aasta seen: alpi põdrasamblik

Kas siis samblik on seen või seen on samblik?

Osa seeni on kohastunud elama kas koos vetikaga või tsüanobakteriga. Sellist liitorganismi, kus seent ja fotosünteesivat kaaslast seob vastastikku kasulik kooslus, tunnemegi samblikuna. Kuigi tavapäraselt on samblikke ebatavalise välimuse tõttu käsitletud eraldi, siis teaduslikus mõttes tähendab sambliku moodustumine üht seene toitumise viisi. Seetõttu on samblikud paigutatud tänapäeva süstemaatikas seeneriiki.

Alpi põdrasamblik moodustab kollakashalle kuni 15 cm kõrgusi iseloomulikke ümarikke põõsakesi. Ta kasvab nõmme- ja palumännikutes, nõmmedel, luidetel, ka puidul, näiteks kõdunenud kändudel.

Alpi põdrasamblik on levinud kõigis Eesti maakondades, leiukohti on teada umbes 80.

Aasta muld: erodeeritud muld

Tüüpilised erodeeritud mullad tekivad künklike alade järsematel osadel tugeva vihmasaju või lumesulamisvee mõjul.

Eestis hõlmavad erodeeritud mullad ainult 1,2% kogu maafondist, suurem on nende osakaal põllumajandusmaal (u 3,1%).

Seda tüüpi muldi leidub rohkesti Lõuna-Eesti kõrgustikel, samuti Kagu-Eestis, vähemal määral ka Sakala ja Pandivere kõrgustikul.