Selgusid aasta 2023 tegijad looduses

Küllap on igaüks tähele pannud, et igal aastal satuvad mõned meie kõrval elavad liigid ja lisaks ka mõni mullatüüp meedias erilise tähelepanu alla. Nende nii-öelda „aasta tegijate“ valimine on keskkonnaühenduste iga-aastane tava, mis annab võimaluse neile liikidele senisest enam tähelepanu pöörata.
Saame tuttavaks, siin nad on!

Lendorav (Pteromys volens) on videviku ja öise eluviisiga, suurte silmadega väga
haruldane näriline. Ta elu kulgeb puude võrades, kus liigub hüpates puult puule.
Hüppe pikkus võib küündida 20-50 meetrini. Liugleb hääletult, suuna muutmisel ja pidurdamisel on abiks jäsemete vaheline nahakurd ehk lennus. Maas liigub harva. Sobilikud elupaigad on säilinud vaid Kirde-Eesti vanades sega- ja lehtpuumetsades. Toiduks puude lehed, urvad, võrsed. Pesa on jämeda haava õõnsuses, poegi 2-3. Kuulub I kaitsekategooriasse, peamiseks ohuks metsaraie, kaduvad ja killustuvad elupaigad.

Aul (Clangula hyemalis) on hakisuurune avamere sukelpart. Suured auliparved rändavad Eestist kevadel ja sügisel läbi, osa neist jääb meile talvituma. Isase auli tunneb ära valge pea ja põsel oleva pruuni laigu ning kahe pika ja peenikese sabasule järgi. Emaslindude sulestik on pruunikas. Toidu, koorikloomade ja limuste kättesaamiseks linnud sukelduvad. Aulide arvukuse languse peamisteks põhjusteks on tihenev laevaliiklus, sellega kaasnev õlireostus ning tuuleparkide rajamine. Kuulub ülemaailmselt ohustatud liikide nimekirja.

Merisiig (Coregonus lavaretus lavaretus) on siirdekala. Elab rannikumeres, koeb nii meres kui Pärnu ja Narva jões. Eelistab jahedama veega alasid. Hõbedane keha on sale, ülalõug ulatub alalõuast ettepoole, enne sabauime on seljal rasvauim. Noorena toitub zooplanktonist, hiljem põhiliselt põhjaloomadest. Hinnatud kala toidulaual.   Peipsi järves elab merisiia alamliik peipsi siig.

Keldriöölane (Scoliopteryx libatrix) on laialt levinud ööliblikas, kelle hallidel sakiliste servadega esitiibadel on oranžid triibud. Tiibade siruulatus on umbes 40 mm. Ta lendab augustist oktoobrini ja maist juulini. Kevadel muneb emane liblikas lehtpuule, enamasti pajule, kes on ühtlasi röövikutele toidutaimeks. Hilissuvel koorub nukust liblikas, kes siirdub peagi koobastesse ja keldritesse talvituma.

Harilik mänd (Pinus sylvestris) oli esimest korda aasta puu 2001. aastal. Teadaolevalt kasvab maailma kõige kõrgem, 46,6 m pikkune mänd Põlvamaal Ootsipalus. Mänd on meie levinuim puuliik, vähenõudlik mullaviljakuse suhtes, kuid vajab kasvamiseks palju valgust. Männi okkad on kahekaupa kimbus. Tolmleb mais-juunis, seemned valmivad järgmise aasta sügisel. Mänd pakub toitu imetajatele (põder, orav), lindudele (rähnid, metsised), putukatele (maipõrnikad, männikärsakad) jt. Mänd on inimese poolt kõige enam kasutatud puu: tarbepuiduna, keemiatööstuses, meditsiinis jne. Sihvakas palumetsa mänd ja kidur rabamänd on ikka sama liik.

Roheline hiidkupar (Buxbaumia viridis) – aasta sammal on enamasti märkamatuks jääv, 1-2 mm kõrguste võsudega sammal, kes kasvab vanal lamaval kõdupuidul vanades kuuse-segametsades. Vaid soodsal aastal ilmuvad kuni 2 cm pikkused rohelised, hiljem pruuniks muutuvad eoskuprad. Eosed valmivad neis alles järgmisel kevadel. Kasvab peamiselt läänesaartel, leiukohti on ka mandril. Kuulub I kaitsekategooriasse, on vääriselupaiga tunnusliik. Ohuks on elupaikade kadumine.

Valge tolmpea (Cephalanthera longifolia) on meie valgeõielistest orhideedest kõige suuremate (u 15 mm) õitega. Õitseb mais-juunis. Taime kõrgus kuni 50 cm, lehed helerohelised, süstjad. Kasvab Lääne-Saaremaal loo- ja luitemetsades ning puisniitudel, ka teistel Lääne-Eesti saartel ja mandril. Kuulub II kaitsekategooriasse. Ohuks kasvukohtade metsastumine ja lageraie. 

Harilik kivipuravik (Boletus edulis) on üks hinnatumaid söögiseeni. Söödav värskelt. Kübar matt, pähkelpruun, tundub olevat servast kõrbenud. Jalg valkjas, selle ülemises osas valge või helepruun võrkmuster. Seeneliha on valge, meeldiva maitse ja lõhnaga, ei muuda lõikekohal värvi. Kasvab kuuse- ja kuusesegametsades. 

Leetunud muld on rohkem kui 5 cm tüseduse huumuskihiga happeline ja toitainetevaene liivane muld. Põllumaana kasutamisel vajavad leetunud mullad lupjamist ja väetamist. Sellisel mullal kasvavad laane- või palumetsad ja segapuistud, nende hõredas alusmetsas aga pihlakad, vaarikad, mustikad, pohlad ning samblad. Leetunud mullad on levinud valdavalt Kagu-Eestis.